Sillamäe Kultuurikeskus
19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses oli Sillamäe kultuurielu küllaltki huvitav. 500 m kaugusel linnast Tallinna maanteed pidi Narva poole asub Perjatsi peatus. Sellest paremat kätt jääb suur hoone, mida omal ajal kasutati majapidamise eesmärgil. 20. sajandi alguses oli see linna ja selle ümbruskonna tõeline kultuurikeskus, kus asus rahvamaja, mille ehitamise eestvedajaks oli Vaivara küla puhkpilliorkester eesotsas orkestri juhi ja rahvamaja direktori Aleksander Veltpeaga. Orkestri kontsertide tulu läks rahvamaja ehitamiseks.
1910. aastal sai ehitus valmis. Esimesel korrusel oli peosaal, 400 kohaga vaatesaal ja puhvet. Teisel korrusel asus pank, raamatupidamine, proovisaal, karskus- ning spordiselts. Kohe loodi kohalikest elanikest ka teatritrupp, millest võtsid osa kohaliku intelligentsi esindajad. Esimeste lavastatud etenduste seas oli Eduard Vilde “Pisuhänd”. 1926. aastal lavastasid iseseisvad näitlejad H. Raudsepa “Sismoni ja Delila”. Ajapikku loodi sümfooniaorkester ja koorid. Rahvamaja vaatajad aplodeerisid “Vanastõke” koorile, Vaivara Perjatsi küla lauljatele. 1935. aastal anti rahvamajale 25. aastapäeva puhul üle aukiri.
20. sajandi keskel saab Sillamäe kultuurielu teist korda uue hingamise. Sõja aastatel oli siin palju hävitatud. Alustada tuli sellest, mis oli alles jäänud. Lahe ääres asus baraki moodi ehitis
(Matrossovi tänaval). Sõja ajal asus seal saksa sõdurite klubi, kus sõdurid puhkasid ja filme vaatamas käisid. Pärast sõda oli kinoaparatuur säilinud, leiti üles sõjasaagiks langenud filmilindid ning õhtuti näidati siin enda tarbeks kino.
1947. aastal hakkasid siia jõudma ametikooli lõpetanud noored spetsialistid igast Venemaa nurgast ning ettevõtmise juhid Nikolai Sazonov ja Pjotr Petšeritsa otsustasid teha saksa barakist klubi, mis avati 1948. aastal. Nii sai alguse klubi “Tööline”, mida rahva seas kutsuti Rannaklubiks. Klubi juhatajaks sai Valentina Zõrjanova ja kinomehaanikuks Anatoli Velitško ning tema õpilane Zinaida Kirillova.
Leningradist kutsuti kunstilise isetegevuse juhiks näitleja Dmitri Mihailovitš Aleksejevit, kellel olid väga head teadmised teatrikunstist. Kõik isetegevuslased kuulasid lummatult tema lugusid kohtumistest Venemaa armastatud kuulsate näitlejatega. Aleksejevi esimeseks abiliseks draamaringis oli Valentin Maksimov, kellest sai 1950. aastal S. M. Kirovi nimelise kultuurimaja esimene direktor.
Samal ajal alustasid tööd koor ja tantsuring, mille eesotsas oli samuti D. M. Aleksejev. Muusikaliseks saatjaks sai pikkadeks aastateks Jevgeni Mihailov. Draamaring lavastas näitemänge ja valmistas kontserdite jaoks sketše. Sellelaadseid üritusi toimus tollal üsna tihti. Nende ürituste alalisteks esinejateks olid tantsija Nina Gorškaljova ning lauljad Nadežda Kuzina ja Rafia Anikejeva. Üritused läksid alati täissaalile. Kontserdile tulid ka tehase juhid. Klubis näidati pea igal õhtul kino ning saalis, kus pingid lükati seina äärde, korraldati tantsuõhtuid. Alates 1949. aastast tulid siia külalisetendusi andma teatriartistid ja ansamblid Leningradist. Klubis “Tööline” (Rannaklubis) asus ka raamatukogu, kus peale tehnilise kirjanduse leidus ka ilukirjandust. Klubi eesruumi riputati stende ja korraldati raamatunäitusi. Samas hoones õppisid ka esimesed õpilased, need olid uusasukate lapsed.
Leningradist kutsuti kunstilise isetegevuse juhiks näitleja Dmitri Mihailovitš Aleksejevit, kellel olid väga head teadmised teatrikunstist. Kõik isetegevuslased kuulasid lummatult tema lugusid kohtumistest Venemaa armastatud kuulsate näitlejatega. Aleksejevi esimeseks abiliseks draamaringis oli Valentin Maksimov, kellest sai 1950. aastal S. M. Kirovi nimelise kultuurimaja esimene direktor.
Samal ajal alustasid tööd koor ja tantsuring, mille eesotsas oli samuti D. M. Aleksejev. Muusikaliseks saatjaks sai pikkadeks aastateks Jevgeni Mihailov. Draamaring lavastas näitemänge ja valmistas kontserdite jaoks sketše. Sellelaadseid üritusi toimus tollal üsna tihti. Nende ürituste alalisteks esinejateks olid tantsija Nina Gorškaljova ning lauljad Nadežda Kuzina ja Rafia Anikejeva. Üritused läksid alati täissaalile. Kontserdile tulid ka tehase juhid. Klubis näidati pea igal õhtul kino ning saalis, kus pingid lükati seina äärde, korraldati tantsuõhtuid. Alates 1949. aastast tulid siia külalisetendusi andma teatriartistid ja ansamblid Leningradist. Klubis “Tööline” (Rannaklubis) asus ka raamatukogu, kus peale tehnilise kirjanduse leidus ka ilukirjandust. Klubi eesruumi riputati stende ja korraldati raamatunäitusi. Samas hoones õppisid ka esimesed õpilased, need olid uusasukate lapsed.
Elanike arv kasvas ja klubi muutus kitsaks. Kohalike noorte jaoks oli see ainus kultuurikeskus, kus oli võimalik sõpradega kokku saada, lõbusalt aega veeta ja huvitavalt lõõgastuda. Lõpuks ehitati 1949. aastal Kultuurimaja, millele anti S. M. Kirovi nimi. Kultuurimaja pidulik avamine toimus 6. novembril. Ilusas kahekorruselises majas alustasid tööd isetegevusringid. Prooviruumides ei kustunud tuled hilisõhtuni. Suur ning mugav vaatesaal, kaks fuajeed ja linnaraamatukogu ei jäänud kunagi tühjaks. Noorsugu püüdles teadmiste poole, käis kõigil kontsertidel kohalikke ja külalisartiste vaatamas. Kümne aasta pärast sai draamaringist rahvateater. Rahvakollektiivi nimetuse sai ka tantsukollektiiv “Suveniir”, mille eesotsas oli tollal Vladimir Ilitš Zilber. Puhkpilliorkester oli kõrgel tasemel – seal olid esindatud kõik puhkpillid, regulaarselt toimusid proovid ja kontserdid. Alates 60ndatest aastatest sai orkestri juhiks Valeri Petrovitš Zatjamin.
Isetegevusringidest võtsid enamasti osa noored, mõned põhikooli õpilased ja mäetehnikumi õppurid. Loometöö lausa kihises tollal Kultuurimajas. Peeti palju temaatilisi pidusid, lisaks sellele tähistati 8. märtsi, 1. maid, võidupäeva, 7. novembrit, uut aastat jne. Iga peo jaoks tuli koostada oma programm. Pärast pidulikku demonstratsiooni oli Kultuurimaja saal vaatajatest lõhkemas. Tänavale pääsuks avati isegi külguksed. Kultuurimaja juures, maja sees ja fuajees organiseeris Tööliste varustamise osakond maiustuste, jookide ja kõikvõimalike küpsetiste müüki.
Kontserdiprogrammi koostati püüdlikult ja leidlikkusega. Kunstiline nõukogu arutas läbi iga numbri. Vajadusel kutsuti kohale ka grimeerija. Tema tegi grimmi Leninit mänginud Rahvateatri juhtivnäitlejale Viktor Romanovile. Ükskord tulistati etenduse käigus isegi Aurora kahurist. Vaatajate hulgas lõi lõkkele tõeline kiremöll.
Kultuurimaja tantsuõhtutel esines estraadiorkester, millel oli väga huvitav repertuaar. Orkestrit dirigeeris V. Ivahnenko ning peale teda B. Martjanov. Kultuurimajas tegutses kultuuriülikool kirjandus- ja muusikateaduskonnaga. Kui palju suurepäraseid artiste, muusikuid, luuletajaid ja lugejaid linnaelanikud sealsetel loengutel nägid ja kuulsid …
70ndate aastate lõpuks omistati Kultuurimajale I kategooria. Elu kees neil aastatel ning selle taga seisid sellised oma ala spetsialistid nagu V. Zilber (tantsuansambli “Suveniir” juhataja), L. Viljanskaja (Rahvateatri lavastaja), V. Zatjamin (puhkpilliorkestri juht), J. Šule (koori dirigent) ja N. Lokatoš (kunstiline juht). Just neil aastatel tärkas suurepärane idee pidada temaatilisi õhtuid. Kaks korda aastas toimus nende ülevaatus. Iga tsehh tehases, samuti ehitusmontaaži juhtimisosakond, koolid, koolieelsed asutused ja kommunaalosakond tegelesid isetegevusega ning täiendasid ka Kultuurimaja kunstiliste kollektiivide ridu.
Väga hästi õnnestus Kultuurimajas kutsealaste tähtpäevade tähistamine. See algas juunis müügitöötajate päeva tähistamisega. Sellele järgnesid kalurite päev ning Neptuni pidu, mille ajal polnud linna rannas jalatäitki vaba maad. Talvel kogunes kogu linn tähistama vastlaid (tollal nimetati seda talve ärasaatmiseks). Alates 70ndate aastate teisest poolest hakati pidama Tänavate pidustusi. Üritused ei jätnud kedagi külmaks. Linnaelanikud armastasid neid pidusid ja võtsid neist aktiivselt osa. Veel üheks selle aja iseloomulikuks tunnuseks olid professionaalsete artistide kontserdid ja etendused. Iga kuu astus meie linnas üles kaks-kolm sellist külaliskollektiivi. Meie isetegevuslased olid kõige aktiivsemad loodepiirkonna konkurssidel (ülevaatustel) osalejad. Tallinn, Sosnovõi Bor, Moskva, Leningrad, Žoltõje Vodõ, Kirovo-Tšepetsk – see pole kaugeltki mitte kogu loetelu kohtadest, kus meie artistid kontserte ja etendusi andmas käisid.
Ülevaatustel saavutasid korduvalt esimese koha vokaalinstrumentaalsed ansamblid “Noorus” (juhendaja A. Ulitin), “Optimistid” (juhendaja V. Bolšakov), solistid Irina Pljujut, Tatjana Vassiljeva, Juri Dudarev ning meie kuulus Rahvateater. Vaatajad aplodeerisid koorile, ansamblile “Suveniir” estraadi- ja puhkpilliorkestrile. Ning mis oli tollal ilmselt peamine – iga üritust, kontserti ning näidendit saatis täissaal…
Möödusid aastad. Elus on ikka rõõmu- ja õnnehetke. Me olime muudatuste tunnistajad riigis, läksime eluga kaasa ja tunnetasime ka enda peal kõike seda, mis oli seotud meie rahva suure tee etappidega.
Tuli ette lootusi ja kahtlusi, tõuse ja mõõnasid, kuid alati säilis usk headusse ja õilsameelsusse ning usk sotsiaalkultuuri valdkonna majandus – ja finantsprobleemide mõistlikku lahendamisse nende poolt, keda ühiskond oli seda tegema usaldanud.
Sillamäe Muusikakool
Sillamäe Muusikakool alustas oma tegevust 1952. aastal. Klaveri ja akordioni erialale võeti vastu 25 õpilast, õpetajaid oli viis. Hetkel õpib koolis klaveri, akordioni, viiuli, kitarri, puhkpilli ja pop-jazzmuusika erialadel ligikaudu 160 õpilast. Muusikakooli lõpetanuid on kokku ligi 2000 inimest. Paljud neist tegutsevad muusika interpreetide ja pedagoogidena.
Sillamäe Huvi- ja Noortekeskus Ulei
SHNK Ulei ajalugu algas aastal 1952. Just sel aastal sündis Narva haridusosakonnal poiste ja tüdrukute pioneeride maja loomise ja avamise idee.
Seoses suure hävinguga pärast sõda aastatel 1941-1945, Narva linnas otsustati avada Sillamäel (endine Narva 1) pioneeride maja aadressil: Majakovski tänav 9. Sillamägi kohas Narva lahe kaldal asuv kiltkemikaalide tehas aitas kujundada ja varustada ühekorruselises kahe korteriga majas asuvat laste “paleed”. Täiskasvanud soovisid, et noored leiaksid siit need “kuldsed” võtmed, mis avaksid uksed teaduse ja tehnika, kunsti ja loovuse, sõpruse ja lahkuse maailma.
Tol aastatel lapsi õpetama kutsuti intelligentsi esindajaid eesotsas Vedeneeva (Varakina) Zinaida Aleksandrovnaga. Eesti kirdeosas asuva Sillamäe linna noorte elanike jaoks avasid uksed järgmised huviringid: draama, koor, male ja kabe, bioloogiline, koreograafiline, lennukimudel ja autoäri.
Pioneeride maja hoone pindalad olid väikesed, nii et mõned ringid töötasid lähedal asuva Narva 6. keskkooli baasil, samas hoovis. 1953. aastal ehitati Mere puiesteele uus suur kool. Pioneeride maja kolis endisesse koolimajja aadressile Vladimir Majakovski tänav 7.
Esimesel korrusel olid tehnikaringid: õhusõidukite modelleerimine, automudelid, raadiotehnika, noored meremehed, lukksepp. Seal oli ka balletistuudio, puhkpilliorkester, muusikaringid. Teisel korrusel olid ringid: draama, nukk, koor, vokaal, tants, joonistamine, fotograafia, filmimine, käsitöö, õmblemine, pehmed mänguasjad.
Pioneeride maja aulas korraldati mitmesuguseid üritusi, sealhulgas linna koolilaste aastavahetuse jõulupeod, millel esinesid huviringlased; korraldati tehnilise loovuse näitusi.
1991. aastal reorganiseeriti asutus laste loovuse keskuseks “Ulei”. 1997. aastal sai LLK Ulei Eesti Vabariigi haridusministeeriumilt esimese loa ja jätkas tegevust huvikoolina. Ja alates 2008. aasta märtsist ümber nimetatud Sillamäe Huvi- ja Noortekeskuseks Ulei.
Aastate jooksul on SHNK Ulei suutnud luua huvitavaid loomingulisi meeskondi, moodustada kvalifitseeritud stabiilne ringijuhtide kollektiiv ja saada paljude linnaprojektide algatajaks.